Nädal täis esimesi / A week of firsts

Eelmine nädal oli täis "esimesi". Mu esimene eksam(tehtud!), mu esimene praktikapäev ja mu esimene matk mäkke!

This past week has been full of firsts. My first exam(passed!), my first day of practicum and my first hike up a mountain!

Esimene praktikapäev oli super. Ma armastan seda kooli, õpetajaid ja lapsi. Enda praktikat teen ma  Zugi ja Lucerni rahvusvahelise kooli lasteaiarühmas 5-6-aastastega. Koolimaja ise on vana villa ja rõdult avaneb vaade mägedele ja järvele.
Minu rühma näol on tegu tõesti väga rahvusvahelise seltskonnaga - meil on lapsi USAst, Inglismaalt, Norrast, Taanist, Rootsist, Prantsusmaalt, Venemaalt jne. Ja nad on nii targad! Nad on suutnud mind tõesti üllatada. Enamik neist on ladusad nii inglise- kui saksa keeles (nende saksa keele tunnis ma isegi sain kõigest aru!). Kolmapäeval nägin hästi head viisi, kuidas laste rahvusvahelisus rühma tegevusega siduda. Nimelt pidi iga laps kodust tooma pildi ja kirjelduse mingist pidustusest või traditsioonist mis on nende perele või kultuurile omane ja seda siis ülejäänud rühmale kirjeldama. See oli nii õpetajatele huvitav kui ka lastele endile. Lisaks aitas see mul väga hästi näha, kes lastest on ladusama inglise keelega ja kes vajavad veidi abi. Mis puudutab nende kirjutamis- ja lugemisoskust, siis ma ütleks et nad on arenenumad kui sama vanad lapsed Eestis. Eestis hakatakse üldiselt kirjatähti õppima 1. klassis, aga lapsed minu rühmas oskavad kõik lugeda ja (mõned vähese abiga) kirjutada kirjatähtedes. Praegu ma ainult vaatlen, aga mingi hetk teen ma ka ise mõne tegevuse lastega.

My first day of practicum was amazing. I love the school, the teachers and the kids. I'm doing my practicum in the kindergarten class of the International School of Zug and Lucerne. The schoolhouse itself is an old villa and from the balcony you have an amazing view to the mountains and the lake.
The kids in my class are from all over the world - USA, England, Norway, Denmark, Sweden, France, Russia, etc. And they are so smart! I am seriously impressed with them. Most of them are fluent in English and in German(in their German class I actually understood everything!). On Wednesday I also saw a really good way to bring the international aspect into the classroom. Each kid had to bring a picture and a description of a celebration or tradition that is custom to their family or culture and then present it to the class. It was interesting to both the teachers and the kids. It also helped me see who of the kids are more fluent in English and who need some extra help. Plus when it comes to their reading and writing skills, they are more advanced than the kids the same age in Estonia. Back home they start learning to read and write in small letters in the first grade, but the kids in my class here, can all read and (some with a little help) write in small letters. Right now I'm just observing but at some point I will do some activities myself too.

Villa Krämerstein

Mu uus lemmikkoht Lucernis / My new favouite spot in Lucerne

Selle nädala teine krghetk oli laupäev ja matk Bürgenstockile Haley ja Tayloriga. Mägi on 1125,75 meetrit merepinnast. See on sama, mis panna 3,5 Suurt Munanäge üksteise otsa! Ehk siis minu haoks on see hiiglaslik! Eriti kuna ma pole põhimõtteliselt kolm aastat tänu enda põlvedele pea üldse sporti teinud. Aga ma jõudsin tippu! Tõsi, päris mitme peatusega tee peal, aga ma olen ikkagi pagana uhke enda üle.Muidugi ei saanud ka seekord ilma lauluta. Lisaks klassikalisele "The hills are alive with the sound of music'ule" oli seekord repertuaaris ka filmi "Tangled" soundtrack :D

Another highpoint of the week was Saturday and the hike up Mount Bürgenstock with Haley and Taylor. The mountain is 1125,75 meters above sea level. That means it's the same as when you would put Estonias highest mountain on top of itself 3,5 times! So for me, that is huge! Especially since I really haven't done basically any sports for three years now thanks to my knees. But I made it to the top! True, with quite a few stops on the way but still, I am frickin proud of myself. Of course we couldn't go without singing. In addition to the classical "The hills are alive with the sound of music" we also had the soundtrack of the movie "Tangled" in our repertoire :D

Üks asi, mille poolest Bürgenstock kuulus on, on Hammetschwandi lift, mis on Euroopa kõirgeim väljas olev lift. Ma ei ole päris kindel kas öelda õnneks või kahjuks, aga hooaeg, millal liftiga tippu sõita sai, lõppes 19.oktoober, nii et me pidime ülesse kõndima.

One thing Bürgenstock is famous for is the Hammetschwand Elevator, which is the highest exterior elevator in Europe. I'm still not sure whether to say fortunately or unfortunately, but the season for taking the elevator to the top ended on the 19th of October so we had to walk up.

Kuna laupäeval oli ilm väga udune, siis mäelt alla vaadates oli selline tunne, nagu vaataksid hiiglaslikku vatitupsu või vanni täis suhkruvatti! See oli täiesti sürreaalne ja imeline.  Jalutuskäik alla tagasi oli... huvitav. Alla tulime teist teed pidi kui üles läksime, nii et muude asjade seas saime päris mitmest talust ja aiast läbi jalutada ja väga efektiivne valvekoer suutis meid poolsurnuks ehmatada. Kuna me ülesse läksime üsna aeglaselt ja rahulikult, siis kui me alla tulime, hakkas päike juba loojuma. See tähendas et ühel hetkel oli meil kaks valikut - me võisime minna Stansstadi läbi pimeda ja hirumuäratava metsa või minna mööda autoteed. Kuna teine variant pidi võtma ainult 20-30 minutit, otsustasime selle kasuks. Ja teate... pimedas mööda kurvilist mägiteed alla kõndida ei ole väga lõbus! Aga meil vedas ikka tohutult, kuna üks vanem paar, kes mäel olevas restoranis töötab sõitis meist mööda ja võtsid meid auto peale. Ja see oli tõesti parim asi, mis juhtuda sai, kuna see tundus isegi autos istudes lõputu.
Kui ma lõpuks enda voodisse pikali sain heita, oli nii laip olla, aga samal ajal olin ma enda üle nii-nii uhke. Ma olin seadnud endale eesmärgiks vähemalt ühe mäe tippu matkata, kui ma siin olen, ja ma sain sellega hakkama!!

Since Saturday was really foggy, the view from the mountain was like you were looking at a huge ball of cotton or a tub of cotton candy! It was surreal and amazing. The walk down was interesting, to say the least. We took a different route than the one we took up the mountain, so amongst other things we got to walk through some peoples backyards and got scared half to death by a very effective guard dog. Since we took our time going up, the sun was already setting when we were coming down the mountain. That meant that at one point we had two options - we could go through a dark and scary forest to get to Stansstad or take the main road down to the city. Since the second option was supposed to take only 20-30 minutes we chose that one. Let met tell you... walking down a very curvy, dark road is really not that much fun! But we got extremely lucky and a couple that works up on the mountain picked us up with their car on their way down to the city! And that really was the best thing that could have happened to us, since the road seemed endless, even in the car! 
When I finally got to lay on my bed I felt so dead but the same time so-so proud of myself. I had set myself a goal to hike up at least one mountain during my stay here and I did it!!

Poolel teel! / Half way there!

Jõudsime! / We made it!

Hammetschwand elevator

Me jõudsime tagasi raudteejaama! / We made it back to the train station!

Kallipai!

Silvaplanasse ja tagasi / To Silvaplana and back

Hei!

Viimane nädal on möödunud enam vähem haiguse tähe all. Tõenäoliselt ei aita sellele ka kaasa see, et mu Eestist ostetud vihmavari läks kohvris katki ja nii olen ma paar korda saanud läbivettinuna koju minna. Aga tänu sellele toredale haigusele jäi mul laupäeval üks tore päev vahele. Nimelt pidi meie Sveitsi ajaloo loengu raames olema reis Küssnacht am Rigisse ja Zürichisse aga noh, ma ei jõudnud bussipeatusest kaugemale.. Aga selle korvamiseks kinkis Joachim mulle täna väikese kumminotsu, mille ta laadal võitis! Pühapäeval ma aga PIDIN terve olema, kuna ette oli nähtud reis Silvaplanasse, et kohtuda perega, kelle juures järgmine semester töötan. Ütleme nii, et kell 6:20 ärgata ja kokku 9 tundi rongis veeta ei ole just mu arusaam ideaalsest pühapäevast, aga tegelt oli tegu väga toreda päevaga (või noh, peaaegu, aga sellest hiljem).

I've been sick basically the whole last week. Probably the fact that my umbrella broke and I've gotten soaking wet a couple of times really doesn't help. But thanks to fact that I'm sick I had to miss a really great day. On Saturday we were supposed to have a trip with our Swiss history class to Küssnacht am Rigi and Zurich but well, I made to my bus stop and then had to go back, since I was just too weak. But to make it up, Joachim gave me today a small rubber pig, he had won! On Sunday I HAD to be well, since I needed to go to Silvaplana to meet the family I'm gonna be working with next semester. Let's just say that waking up at 6:20 and spending  all together 9 hours a train is not my idea of a perfect Sunday but it actually turned out to be a really great day (well, almost, but I'll come back to that later)

Ehk siis pühapäeva hommikul alustasin ma sõitu St. Moritzisse. Kokku sõitsin ma kolme erineva rongiga ja need vaated, mis ma rongi aknast nägin... hämmastav! Nägin mägesid, mille kõrval isegi Mount Pilatus kahvatub. Ja see juba ütleb midagi, sest minu jaoks oli Pilatus siiani suht kõigi mägede ema :D Mis mulle aknast väga silma hakkas oli see, kui palju oli vanade kindluste, losside, kirikute varemeid mägedes ja mägede vahel voolavad jõed, mis on niinii helesinised, et ma poleks kunagi uskunud, et üks jõgi selline võiks olla. Väike hariv fun fact ka sekka. Viimane rong, millega St Moritzisse sõitsin, oli liin Thusisest Tiranosse (Itaalia) ning see kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Sellel liinil sõidab rong üle 196 silla, läbi 55 tunneli ning kõrgeimal tipul on rong 2253 m kõrgusel merepinnast. Minu rong aga nii kaugele ei sõitnud vaid lõpp-peatus oli St. Moritzis. Minu vastas istus üks hästi armas vanapaar, kellega ma ühtegi sõna ei vahetanud, aga kui nad peatus enne mind maha läksid, soovis too proua mulle kiiret paranemist :) (Jah, saksa keeles ja ma sain aru!) St Moritzis ootas mind autojuht, kes mind Silvaplanasse viis. Seal kohtusin perega, kelle juures töötama hakkan, nägin natukene küla, nägin enda elamiskohta, söin imeeeemaitsvat Tai toitu, nautisin seda vapustavalt ilusat kohta ja eesti keele rääkimist.

So on Sunday morning I started my trip to St. Moritz. All together I took three trains there and the views from the trains were... amazing! I saw mountains that make even Mount Pilatus look small. And that is saying something, because to me, Pilatus has so far been like the mother of all mountains :D Another thing I noticed is that there are a lot of old ruins of castles, forts, churches in the mountains and the rivers are soooso babyblue, that I couldn't even dream to ever see rivers like that. A little educative fun fact also. The last train I took to St. Moritz was the line from Thusis to Tirano, Italy and it's in the UNESCO world heritage list. The train goes over 196 bridges, through 55 tunnels and at it's highest peak it's 2253 meeters from sea level. My train didn't go that far though, the end stop was in St. Moritz. There was an old couple sitting opposite of me on the train. We didn't say one word to each other the whole ride but when the left the train one stop before me, the lady smiled and told me to get well soon :) (Yes, in German and I understood!). In St. Moritz a driver was waiting for me to take me to Silvaplana. There I met the family I'm gonna be working for, saw the village, saw the place I'm gonna live at, ate some amaaaaazing Thai food, enjoied the unbeliavbly beautiful place and also talking in Estonian.

Algselt pidin rongiga St. Moritzist tagasi tulema, aga kuna see nädalavahetus oli tööl üks pereema sõbranna, kes elab Saksamaal, oli ta nõus mind Sargansi sõidutama, et saaksin seal rongi peale minna. Tuleb odavam ja ka vähem aega rongis. Sobib! Kuidagi suutsime me aga Sargansist mööda sõita ja hakkasime järgmist linna otsima, kuhu sisse keerata, et raudteejaama leida. Lõpuks leidsime mingi imetillukese koha, kus enamik ronge üldse ei peatunudki, aga aparaadist sai Luzerni pileti osta ja Liisa abiga sain ka vajaliku info, kus ja millal ümber istuda. Selleks ajaks ei olnud enam nii hea olla, kui ülejäänud päev oli. Põhjus on väga lihtne. Lucerne on umbes 450 meetrit merepinnast ja Silvaplana 1800 meetrit. Ja see rõhuvahe ei mõjunud mu niigi haigusest nõrgale organismile üldse mitte hästi. Koju sain kuskil üheksa paiku õhtul ja no nii laip ma pole ikka ammu olnud. Aga  nüüdseks on päris inimese tunne juba!

At first I was supposed to take the train back from St Moritz but this weekend a friend of the family was working there, who lives in Germany and who was nice enough to give me a ride to Sargans on her way back home so I could take the train from there. It would be cheaper and less time on a train. Perfect! Some how we managed to miss Sargans so we started looking for another city with a train station. We made it to this really small place where most of the trains didn't even stop but the ticket machine sold me a ticket to Lucerne and with the help of my sister I got all the information about where and when I need to change trains. But by that time I was really not feeling so good. The reason is simple. Lucerne is about 450 meters from sea level and Silvaplana about 1800. And my body, which was already weak from the sickness just couldn't handle the difference of altitudes. I got home at about 21 and I haven't been this dead for a long time. But now I feel almost like a human again!

Aga tegelikult oli tegu ülihea päevaga, sest nüüd ma saan kindlalt öelda, et olen ka järgmise poolaasta Šveitsis!

But actually it was a really good day, because now I can say for sure that I will be spending another 6 months in Switzerland!

Vaated rongiaknast / Views from the train

Silvaplana

Külas elab umbes 1000 inimest / There is approximately 1000 people living in the village

Vaade hotelli restoranist / View from the hotel's restaurant

Esimene käik täiesti imelisest lõunasöögist / First course of an amazing lunch

Magustoit / Dessert

Hotell Albana

Teel Sargansi tegime pildistamiseks paar peatust / Made a few stops on our way to Sargans to make pictures

Kallipai!

Pildiaeg! / It's picture time!

Grüezi!


Nagu ma enda eelmises postituses ütlesin, siis ma tõsiselt nautisin selle nädala loenguid. Ma pidin tegema ettekande libahuntidest ja ma arvan, et ma pole ühegi ettekande suhtes end ammu nii hästi tundunud, kui sellega. Ma tundsin end vabalt, ma suutsin inimesi naerma ajada, ja nagu Joachim ütles, oli see esitlus nii mina, aga parimas mõttes :D Neljapäeval oli meil väga pikk lõunapaus ja ilm oli tohutult hea, nii et läksime kolme tüdrukuga sellest loengust Määsile(laadale) ja läksime Sky Flyeri peale. See oli niii äge! Ja kuna ma polnud Määsi õhtul näinud, kui see tuledes on, läksime neljapäeva õhtul Tayloriga pilku peale viskama. See oli imeline! Selles oli kuidagi midagi maagilist, mis oli lihtsalt nii mõnus. Otse loomulikult tegin ma tohutult palju pilte. Pärast istusime Tayloriga mõnda aega järve kaldal ja lihtsalt imetlesime vaadet. Ma siiralt loodan, et inimesed, kes siin elavad või koolis käivad, saavad aru, kuidas neil vedanud on. Need vaated võtavad mind ikka veel hingetuks.

Like I said in my previous post, I loved my class this last week. I had to do a presentation about werewolves and I think I haven't felt so good about a presentation in a long time. I felt relaxed, I made people laugh and according to Joachim, it was so me, but in the best way :D On Thursday we had a very long lunch break and beautiful weather, so three girls from class and I went to the Määs to ride the Sky Flyer. It was so frickin awesome! And since I hadn't had a chance to see the Määs in the evening, when it's all lit up I went with Taylor on Thursday evening. It was amazing! It had something magical about it, which I love. I took tons of pictures, of course. We then sat by the lakeside for a while and just admired the view. I sincerely hope that you guys, who live or study here, that you realize how lucky you are to be living in a place like this. It still takes my breath away.

Sky Flyer

Laupäev möödus Taylori sünnipäeva tähe all. Päeval saime linnas kokku ja söime hommikusööki, hüppasime minu juurest läbi ja siis võtsime juba suuna Taylori poole. Ja see oli lihtsalt nii lõbus! Ega me midagi erilist ei teinudki, laulsime, tantsisime, lollitasime niisama :D Aga no naerda sai sõna otses mõttes pisarateni. Õhtul liitusid meiega ka Sara, Ines, Mina ja Joachim, ning saime ka Inesi ta sünnipäeva puhul õnnitleda :) Haley jäi selles nimekirjas välja, kuna tal õnnestus lennukist maha jääda ning oli seega Londonis lõksus. Muidugi läksime ka linna edasi ja no teate, ma ei harju selle siinse ööeluga vist küll ära. Ma olen nii harjunud sellega kuidas Tartus on - kõik on Rüütli tänaval ja chillivad! Või siis väikestes baarides. Mitte klubides, kus ollakse niiiii tihkelt üksteise vastus, et liikuda ka ei saa. Samas pärast semestrit siin ei kurda ma küll enam kunagi, et Rüütli tänaval liiga palju rahvast on. Ja rahvamassist läbitrügimises saan ka profiks.

Saturday was all about Taylor's birthday. We met up in the city and had breakfast, went by my place and then back to Taylors'. And it was so much fun! We actually didn't really do anything, sung, danced and just goofed around :D But I seriously had tears in my eyes from laughing. Later we were joined by Sara, Ines, Mina and Joachim and we got to congratulate Ines, since it was her birthday too :) Of course we also went out and you know, I think I will never get used to the nightlife here. I am so used to Tartu - everybody's out in Rüütli street and just chilling! Or in little bars. Not in clubs, where you're soooooo close to one another you can't even move. On the other hand, after a semester here, I will never complain about the amount of people on Rüütli street. And I will be a professional in pushing through crowds.

Sünnipäevalaps sünnipäevalilledega! / Birthdaygirl with her birthdayflowers!

Ärandasin üheks õhtuks Taylori kaabu. Mu emme ütles et ma näen "nii Ameerika" välja. / Stole Taylors hat for one night. My mom said I look "so America" :D

Joachim ja ta naised / Joachim and his ladies

Ja pühapäeval käisime jälle Määsil, seekord Taylori, Haley, Joachimi ja Desireega. Ja LÕPUKS sain ma minna kettkarusselli peale. Te isegi ei kujuta ette kui õnnelik ma olin. (Ehk mu õde sai kunagi ammu-ammu minna aga mina olin liiga väike ja pärast seda pole siiani võimalust tekkinud). Aga ega me ainult sellega ei piirdunud, kokku käisin täna nelja erineva asja peal. Päris ausalt öeldes, pärast viimast, kus sa pool ajast pea alaspidi olid, ei olnud enam väga hea olla :D Ma olen üsna kindel, et kõik kes seal platsi peal olid, kuulsid viimase sõidu ajal mu karjeid ja kisa :D Aga kõigi nelja sõidu ajal oli mul täiesti kõrvuni naeratus näol, või lihtsalt naersin valju häälega. Nii hea oli laps olla jälle, aga samas need kaks viimast asja... ma ei laseks vist elu sees enda last nende peale :D

And on Sunday we went to the Määs again, this time with Taylor, Haley, Joachim and Desiree. I FINALLY got to go on the swings. You can't even imagine how happy I was (my sister got to go  years ago but I was too small and I haven't had a chance to go until now). But just one ride wasn't good enough, so I went on four different rides. To be honest, after the last one, where you are hanging upside down half the time, I did not feel so good :D I'm pretty sure that everybody who was near, could hear my screams during the last ride :D  But during all the rides I had a smile from ear to ear, or I was just laughing out loud. It felt so good to be a kid again! But the last two rides... I would never let my kid go on those :D

Õudustemajja! / To the haunted house!

The Insider

Double ranger. Hetk, kus sa oled üsna kindel, et sa rakmetest välja kukud :D / That moment, when you are pretty sure you're gonna fall out

 Kalli!