Rheinfall ja Rapperswil

Hei!

Kuna ma homme tõenäoliselt midagi väga huvitavat ei tee, teen selle nädalavahetuse kohta postituse ära juba täna.
Kuna reedeti töötan ma ainult hommikul, siis kasutasime ära seda, et ilm oli ilus ja et Dario oli autoga ja sõitsime linnast välja. Esimeseks sihtkohaks sai valitud Rheinfall. Tegemist on Euroopa suurima kosega, 150m lai ja 23m kõrge. Talvekuudel jookseb sealt keskmiselt läbi 250 kuupmeetrit vett sekundis ning suvekuudel keskmiselt 700 kuupmeetrit vett sekundis.
Meie valisime parima vaate saamiseks vaateplatvormi Laufeni lossi juures. Pilet sinna on viis franki, aga vaade on tõesti imeline. Kui teiselt kaldalt läheneda, on külastus tasuta, aga olles pilte näinud, siis sealt ei ole vaade nii hea. Saab teha ka laevareisi, mille käigus siis lihtsalt kosest mööda sõita või siis pannakse teid maha täpselt kose keskel oleva kivi juures, kust ma olen kindel, et avaneb täiesti vaimustav vaade.
Mind võttis see koht täiesti sõnatuks, tõesti. Milleks ma aga ei olnud valmis, oli see tohutu lärm mida nii suurel kiirusel voolav vesi teeb. Normaalsel häälel rääkimine väga võimalik ei olnud

Pärast Rheinfalli käisime kodus lõunat söömas, mina vahetasin riided, kuna lihtsalt nii tohutult palav oli, ja võtsime suuna Rapperswili poole. Tegemist on imeilusa väikese linnaga Zürichi järve ääres. Pamiselt tuntakse seda rooside poolest, nimelt on linnas kolm roosiaeda, kus õitseb juunist oktoobrini 15 000 roosi 600s erinevast sordist. Kuna praegu veel roosihooaeg ei ole, jalutasime lihtsalt mööda linna ringi ja vanalinn on tõesti imeilus. Rapperswili kohta öeldakse ka, et tegemist on Šveitsi Vahemereäärsega ja sellise kuurortlinna tunne oli tõesti kui järve ääres jalutada. Linnas on ka kaks silda, üks rongidele ja autodele ja teine jalakäiatele ja see on ainuke koht, kus on võimalik Zürichi järve ilma paadita ületada. Kuna mingil põhjusel jälitas meid (peamiselt mind... ) silla peal olles metsik kärbeste parv, mille Dario pidi piltide pealt ära töötlema, siis otsustasime mitte hakata järve ületama.

Ja kuna Dario oli muretsenud endale natukene uut kaameravarustust, siis õhtul katsetasime seda. Talle väga meeldivad need pildid, endal mul on ikka veits veider vaadata selliseid pilte endast. Aga noh, vahel ju võib :)

Järgmise nädalani!

*Seekord on kõikide piltide autoriks Dario Gaudenzi

Tüdrukute õhtu ja Sechseläuten

Hei-hei!

See nädalavahetus on olnud päris mõnus ja tegus, seega natukene juttu ja natukene rohkem pilte :)
Laupäeval olime kutsutud linnas ühe au pairi juurde niisama istuma, paar jooki tegema ja juttu ajama. Kuna Nanna oli päeval üksi kodus, kutsus ta mind ja Dominikat enda juurde, sättisime end koos valmis, tegime imehead õhtusööki ja läksime linna. Õhtu oli tõsiselt lõbus ja tore ja sai palju südamest naerda :) Teised läksid linna edasi, mina olin väsinud ja tulin üsna vara koju ära.

Nanna ütles, et pildi pealkiri on "Kutsun sõbra õhtusöögile ja lasen tal süüa teha :D "

Nanna!

Nanna ja Dominika :)

Kuna homme on Zürichis vaba päev ja püha, siis algasid pidustused juba täna. Homme on nimelt Sechseläuten, proovin natukene lahti seletada, mida see endast kujutab (ma pole ise ka täpselt aru saanud) 

Tegemist on traditsiooniga, mis on pärit 16. sajandist. Linnanõukogu, mis tollel ajal koosnes ainult erinevate gildide liikmetest otsustas, et suvel peab tööpäev lõppema tund aega hiljem, kui talvel. Talviti pandi pimedaja aja tõttu tööriistad riiulisse juba kella viiest. Kuna suvel on aga päevad pikemad lõi tööpäeva lõppu tähistav kell kell kuus õhtul. Nii tehtigi otsus, et esimesel esmaspäeval pärast kevadist pööripäeva lööb linna üks suurimaid kirikukellasid täpselt kell 18:00 tähistamaks kevade algust ja uut tööpäeva lõpuaega. Sellest tuleb ka ürituse nimi -  Sechseläuten tähendab otsetõlkes "kella kuuene kellade helisemine". Paari aasta pärast küll muudeti Sechseläuteni aega, nüüd toimub see aprill kolmandal esmaspäeval, aga üritus ise jäi samaks.

Tänapäeval toimub pühapäeval enne Sechseläutenit lasteparaad, kust võtab osa umbes 2000-3000 last, kes ei pea kuuluma ühtegi gildi või tsunfit ning neid saadab umbes 800 muusikut. Kõik lapsed on riietatud erinevatesse ajaloolistesse kostüümidesse. Rongkäigust võtavad osa ka teiste riikide esindajad. Nii palju kui mina aru sain, siis kogukonnad, kes on Zürichis aktiivsemad (näiteks Venemaa, Ukraina, Jaapan, Hiina jne)

Esmaspäeval on suur paraad, millest võtab osa ligi 3500 inimest erinevatest Zürichi gildidest ja tsunftidest ning nagu ka lapsi, saadavad ka neid muusikud. Rongkäik liigub ooperimaja esisele platsile, kus neid ootab Böögg. Tema näol on tegemist sisuliselt hiiglasliku lumememmega, kes rahva ees põlema pannakse. See, kui kaua võtab aega, et Bööggi pea plahvataks, näitab seda, milline suvi tuleb. Allolev pilt peaks näitama, mida erinevad põlemisajad tähendavad. Aga noh, kui palju seda uskuda saab. Paar aastat tagasi oli Böögg põlenud 20 minutit enne plahvatamist ja oli täitsa korralik suvi.

0 – 6 min	6 – 10 min	10 – 15 min	> 15 min

Igatahes, nii palju siis ajaloost ja traditsioonidest. Näitan lõpuks pilte ka. Mul õnneks vedas ja sain hea seisukoha, kust paraadi jälgida. Kahjuks oli ilm täna täiesti kohutav, nii et paljud ilusad kostüümid jäid vihmakeepide varju.

Iga aasta on kutsutud ka üks külaliskanton, kes saab pidustustest osa võtta. See aasta on aga esimene kord, kui on külalisena kutsutud konkreetne tsunft. Ja minu suureks rõõmuks oli selleks Luzerni ajalooline safrani tsunft!

Aga Luzerni lastel olid ikka pagana hirmuäratavad kostüümid...

Esindamas Idamaade tsunfti

Lapsed viskasid rongkäigu ajal rahva sekka komme ja muid maistusi, nii et targemad inimesed olid suurte kottidega kohale tulnud. Aga ei ole tore olla pikk inimene esimeses reas... Päris mitu korda sain kõvade kommidega vastu pead, käsi ja jalgu ja ühe korra ikka korraliku litaka vastu huult. Ja ühtegi kommi ma ikkagi ei saanud :D

Hollandi lapsed tulpidega

Vene lapsed kommi jagamas

Ungari

Väiksed Hiina poisid lippe lehvitamas ja Šveitsi lapsed kommide üle kaklemas

See imearmas Tai tüdruk, kes minu poole jalutab, kinkis selle ilusa orhideeõie mulle :)

Ürituse peategelane - Böögg!

Ja lõppu ka väike videoklipp erinevatest muusikutest ja esinejatest. Eriti meeldis mulle orkester, kes väga motiveerivat Eye of the Tigerit mängis, et ikka jaksaks külmas edasi seista!

Mõnusat kevadet teile, loodetavasti on teil veits kuivem olla kui siin!

Juttu Zürichist ja pilte Tartust

Hei!

Vahepeal ei ole mõnda aega jälle kirjutanud, aga samas ei ole midagi ka väga toimunud. Küll aga mõtlesin, et peaksin kirjutama eelmisest nädalavahetusest.
Kuna mul mingeid plaane tolleks nädalavahetuseks ei olnud ja ilm pidi ilus olema, otsustasin ise midagi organiseerida. Seega kirjutasingi Facebookis Zürichi Au Pairide gruppi, et teeme pikniku! Saime laupäeval ooperiteatri ees kokku ja otsisime koos ühe mõnusa platsi. Kokku oli meid koos minuga kuus - Valentina Rumeeniast, Cristina Hispaaniast, Nanna ja Sofie Taanist ning Sophie Inglismaalt. Eriti tore on see, et Sofie ja Sophie elavad ka Zollikerbergis, nii et ei ole enam üksi siin :)
Ja meil oli tõesti tohutult tore, kõik olid midagi süüa-juua kaasa võtnud ja istusime pea viis tundi lõpuks järve ääres.
Kuna ma ei olnud siiani veel Zürichis väljas käinud, siis veensid Nanna ja Cris mind nendega õhtul välja minema. Enne seda tulid õhtul Nanna ja Sophie minu juurde, istusime ja kuulasime muusikat, ajasime juttu ja jõime paar õlut ja siis läksime Nannaga edasi linna. Sellega, KUI pagana kallis siin väljas käia on, ei harju ma vist kunagi ära. Ja ei taha ka väga harjuda. Enamikesse klubidesse on sissepääs kuskil 25 franki. Õlu maksab odavamates kohtades 8 franki. Kuna mina ei tahtnud maksta 25 franki koha eest, kus mulle muusika suure tõenäosusega ei meeldi, siis läksime hoopis kahte väga rahvusvahelisse kohta, kus sissepääs on tasuta. Esimese nimeks oli Lady Hamilton ja teine Nelson's. Nii palju kui ma aru olen saanud, siis päeval on nad rohkem pubide moodi ja õhtul klubid. Rahvast oli mõlemas metsikult, muusika oli hea ja tantsida sai iganes. Ma reaalselt ei mäleta, millal ma viimati väljas käisin tantsimas, nii et see oli tõsiselt tore. Kuidagi suutsime me Crisi ja tema sõbrad ära kaotada nii et lõpuks jäime Nannaga kahekesi. Mingi aeg käisime Burger Kingist läbi, et kõhud täis süüa ja siis läksime juba rongi peale, et koju minna.
Mis on aga hästi naljakas on see, et kui kuskil tüdrukutega inglise keeles rääkida, siis alati küsitakse, et kas olete au pairid. Ja nendes kahes tahvusvahelises baaris pidi ringlema tore seltskond, kellel on n.ö au pairide checklist. Ehk siis igal õhtul otsitakse endale uue riigi au pair, kes viiakse kallisse klubisse et talle seal enda rahakoti paksusega muljet avaldada ja siis koju viia. Kui oled pärit riigist, mis on mehe nimekirjast juba maha tõmmatud, siis sa enam huvi ei paku. Õnneks meie tol õhtul selliste tüüpidega kokku ei puutunud.
Üks asi, millega ma ei suuda siin veel harjuda, on Zürichi raudteejaam. See on reaalselt linn linnas. Mina olen seal korduvalt ära eksinud, mis ei ole väga imestamapanev. Kodulehekülg ütleb, et raudteejaamas asuvas ShopVille's on umbes 180 poodi ja 50 restorani. Kas Kuressaares isegi on nii palju poode?! Ühesõnaga sealt võib leida suhteliselt kõike, mida vähegi vaja on. Eeldusel, et sa ära ei eksi... Kuna raudteejaamad ja lennujaamad on ainsad kohad, kus toidupoed võivad pühapäeval lahti olla, siis ei tasu sinna pühapäeviti väga sattuda. Mina olen seda viga paar korda teinud ja noo... suht terve Zürich tundub seal kohal olevat.
Lisan siia paar üksikut pilti laupäevast.

Teisi au paire oodates nägime Sophiega keset Zürichi kesklinna jalutamas kahte siga!! Te võite ainult ette kujutada, kui õnnelik ja šokis ma olin. Üks tuli mulle niiiinii lähedale, et peaaegu oleks saanud pai teha aga siis kutsus ta omanik ta ära...  Nad olid nii tohutult armsad lihtsalt!

Meie mõnus piknik :)

Enne väljaminekut väike selfie ka!

Ja siia lõppu lisan paar pilti Tartust. Enda viimasel õhtul Tartus sain ma käia enda elu esimeses ja maailma kõige ägedamas pulmas! Mul oli au aidata seda ka natukene korraldada ja see oli täiesti suurepärane kogemus :) Ja tahtsin teiega jagada paari pilti ka sealt, kuna need on lihtsalt nii ägedad. Kõikide piltide (v.a kahe esimese) autoriks on suurepärane Timo Ilves.

Palju õnne teile veelkord, armsad Mari ja Kristjan!!

Kõige ägedam pulmaseltskond!

Eplik oma suurimate fännidega :D

Maailma lahedaim ak! pere 

Sest normaalsus on ülehinnatud....

...ilmselgelt! :D