Könne Sie Schwitzerdütsch reede? : Esimene koolipäev! Või siis ka mitte...

Heia!

Täna pidi siis olema mu esimene koolipäev. Esimene, kella kaheksane loeng jäi meil ära(küll aga saime järgmiseks nädalaks hunniku kodutööd) niisiis pidin kooli minema alles kella üheks. Ma ei oskagi öelda, kas ma olin elevil. Vist ikka olin, esimene aine ju ikkagi siin. Rohkem ootasin ma aga seda, et kas ma saan üksinda kohale jõudmisega hakkama, sest selles majas ma pole varem käinud. Sain! Olgu öeldud, et maja ise on tohutult ilus ja vanaaegne. Läksin mina siis klassi, tudengeid oli loengus umbes 20 kanti ja esimene asi, mis üllatas, oli see, et kaks õppejõudu käisid ükshaaval kõigi juures ja surusid kätt ja tervitasid. See oli nii vahva! Ja teine asi - ma olin sellest seltskonnast ainukene, kes käekotti kandis. KÕIK teised olid seljakottidega. Ja arvutit pole ka kellelgi kaasas. Ehk see oli ikka väga erinev Tartuga võrreldes. Kui nüüd aga aine enda juurde minna. Noh, see pidi kestma 13:15-16:00. Mina olin seal 45 minutit ja terve see aeg ma tahtsin nutta. See aine on saksa keeles. Ma teadsin, et üks aine mul saksa keeles on, aga ma eeldasingi, et see on SAKSA keeles, sellega ma saaksin ehk enam-vähem hakkama. eks ta alguses raske oleks aga no ma saaks midagigi aru. See oli aga šveitsi saksa keel, ehk täiesti teine. Ja seal istuda, täiesti segaduses, oli ülimalt frustreeriv. Pärast 45 minutit tuli paus ja siis rääkisin õppejõududega ja saime aru, et see oleks meie kõigi aja raiskamine, kui ma seal edasi käiksin, sest ma lihtsalt ei saaks seda ainet tehtud. Pluss on seal ka jaanuaris 2 nädalat praktikat ja no siis ma tahaks ikka kodus tagasi olla. Sellega lõppes minu jaoks aine Reflection(ma ei tea isegi mida seal reflekteerima pidi...)

Minu tänane õppehoone

Kuna teistega pidime alles kella neljast kokku saama, oli mul 2 tundi vaba aega. Ja seda ma kasutasin maksimaalselt ära, ehk siis läksin üksi linna avastama. Ja mingil määral meeldib mulle isegi niimoodi üksi rohkem jalutada. Kui mul ei ole mingit kindlat eesmärki, kuhu minna, siis saan jalutada täpselt neid vahvaid tänavaid pidi, mis tuju tuleb, selles tempos, mis tahan. Jõudsin ka ühe vaatamisväärsuseni, mida väga näha tahtsin, ehk siis Löwendenkmalini. Tegu on ka vanima kivimonumendiga Šveitsis. See on selline suuuuur, kiviseina tehtud sureva lõvi kuju. Kuna mingil põhjusel läks see mulle kuidagi väga hinge, siis kirjeldan ka selle taustalugu veidi pikemalt.
Selle disainis Berthel Thorvaldsen ning autoriks oli aastatel 1820-21 Lukas Ahorn. Kuju mälestab Šveitsi sõdureid, kes tapeti 1792. aastal Prantsuse revolutsiooni käigus. Kokku suri kas lahingus, vanglas või hukkamise läbi umbes 800 meest. Mark Twain on selle kohta ka öelnud, et tegu on kõige kurvem ja liigutavam kivi maailmas. Skulptuur on kunagise karjääri seinal, ning on tohutult suur - umbes 10 meetrit lai ja 6 meetrit kõrge. Lõvi kohal on pühendus: Helvetiorum Fidei ac Virtuti, mis tõlkes tähendab "Šveitslaste truudusele ja vaprusele", skulptuuri all on nimekiri inimestest, kes surid ning ka arvud - suri 760 meest ja ellu jäi 350. Kui pilte vaatade, siis näete ka ise, aga see lõvi on tõesti südantlõhestav. Ta on odaga läbi torgatud, ta katab Prantsuse monarhia sümboolikaga kilpi ning ta kõrval on Šveitsi vapiga kilp. Kui te peaksite kunagi Luzerni sattuma, siis siiralt soovitan teil seda imelist kunstiteost külastada.

Löwendenkmal

Pärast jalutasin veel mõnda aega linnas ringi, pildistasin lahedaid maju, imestasin jätkuvalt selle üle, et keegi meist viiest pole siiani siin linnas ühtegi vana autot näinud( kõik on ikka väga uued ja fäänsid) ning lõpuks jõudsin ka vanale puitsillale.

Just sellisena kujutan mina kõiki Alpi mägimaju ette

Jalutasin mööda baarist, kus pakutakse igast maailma otsast pärit õut. Eesti õlledest on valikus Viru õlu, hinnaga 7 franki. Nii et enam ei saa Eestis väljas käies kurta, et õlu on kallis :D

Olin natukene creeper. Ehk oli mees erkroheliste pükstega ja sama värvi karkudega. No ei saa jäädvustamata jätta! Terve aeg ainult mõtlesin, et huvitav, kas ta valis püksid karkude järgi või vastupidi...

Üks paljudest maalitud majadest Luzerni vanalinnas

KUI ma õigesti aru sain, on tegu raekojaga

Sellest veidi tumedamast pilvest saime umbes 5 minutit vihma ka. Ja samal ajal paistis tappev päike.

Luiki on siin PALJU. Aga kunagi ei tule nad sellest puitpiirdest üle.

Kapellbrückel

Kapellbrücke laealune on täidetud maalingutega, mis kujutavad keskaegset eluolu

Sillalt üle jõudes põrkasin kokku Taylori, Vera ja Haleyiga kes olid teel migratsiooniametisse. Kuna ma pean ka varsti sinna minema, käisin nendega kaasas. Pärast seda saime kokku Joachimiga ja Minaga. See on niii vahva, et Mina meiega liitus. Ta on tõsiselt armas inimene, ja hea oli temaga veidi rohkem jutustada ja aega veeta :) Jalutasime ühe imeilusa kirikuni, mille kõrval oli kõige ilusam väike surnuaed, mida ma kunagi näinud olen. Ma tavaliselt ei tee sellistest kohtadest pilti, aga see oli seda väärt. Ükski haud polnud rääbas ega hooldamata. Kõigil olid lilled ning kõik oli tohutult korras. Lisaks olid seal HIIGLASLIKUD perehauad. Ühe hauakivi peal oli 20 nime kindlasti. Kirikus toimus orelifestival, nii et põhimõtteliselt päev läbi mängiti orelit. Ja see kirik oli lihtsalt hämmastavalt ilus ja detailiderohke. Tegemist oli Hofkirche St. Leodegariga, mis on linna üheks tähtsamaiks kirikuks ning on ehitatud aastatel 1633-1639.

Meie üliäge seltskond: Mina, Haley, Taylor, mina ja Joachim - team white! (nagu me alles pilti vaadates avastasime)

Hofkirche St. Leodegar

Kiriku kõrval olev surnuaed. Kaarte all on perekondade hauad

Üks suurimaid perehaudu

Kui Eestis on matustel toodavad pärjad enamasti ikkagi valgetes toonides, siis siin oli vastupidi kõik väga värviküllane. Ma kahtlustan ka, et tegemist võib olla korporandiga. Näete seda oranz-valge-roheline linti? Uurisin eile natukene Luzerni korporatsioone, ning üks neist on samade värvidega.

Kuna ilm on meil jätkuvalt imeline, jalutasime mööda järvekallast edasi. Katsusin ka vett ja täiesti lõpp, kui soe see on! Kraadiklaas näitas 19 kraadi, nii et mingi päev tahan kindlasti ujuma minna. Jalutasime ja jutustasime üsna kaua ning siis suundusime tagasi. Käisime raudteejaamas toidupoes ja siis koju. Kuna Mina elab minust veel kaugemal, aga samas suunas, saime sama bussiga koju minna. Ja ta ütles, et ta nii kadestab mu inglise keelt, mis oli temast nii vahva :)