Elust, inimestest, bussidest ja autodest

Heia!


Kuna ma olen hetkel asendusarvutis, siis pilte teile siia panna ei saa, aga ega viimasel ajal nii väga midagi pildistanud pole ka. Aa ja ! ja õ ma ei saa ka kasutada, kuna sellel arvutil neid ole ja ma ei viitsi kopeerida koguaeg :D
Millest ma aga tahtsin rääkida on üldised tähelepanekud sveitsi, sveitslaste ja siinse elu-olu kohta.
Kui ma siia tulin, olin ma kuulnud `viite asja - hea juust, hea sokolaad, mäed ja üliviisakad inimesed ja tohutult kallid hinnad.
Hea juust - noooooh... Mina olen siiani proovinud ühte sveitsi juustu, mida mu buddy mulle soovitas ja noo see ei ole teps mitte minu maitse. Okei, pasta peale riivides on ta enam-vähem, aga nii, et vötaks viilu vöi tüki ja sööks? Nope. Aga see on ainult üks juust, pean teisi ka proovima.
Hea sokolaad - ooooojaaaaa. Reaalselt ma vist pean pooled asjad siia jätma, kui Eestisse tagasi tulen, et vöimalikult palju sokolaadi kaasa vötta....
Mäed - jaa, jaa, ja veelkord jaa. Ma olen pea igas aines, kus meil on grupivestlus, pidanud rääkima, mida ma Luzernist siiani arvan. Iga kord ma olen öelnud, kui tohutult ilus see on ja kui ebareaalne see on, et seda ühest küljest täielikult Alpid ümbritsevad. Mägesid on ohtralt ja paar tükki ma plaanin ka vallutada.
Üliviisakad inimesed - ka selle väitega pean nöustuma. Aga ma ei Paneks seda isegi mitte viisakuse arvele, aga inimesed on siin lihtsalt nii soojad ja siirad. Mul pole olnud ühtegi ainet, kus keegi ei tunneks minu kohta huvi, kus ei pakuta abi saksa keelse teksti tölkimisel. Ja üleüldse inimesed siin jätavad hästi sümpaatse mulje ja lausa kutsuvad endaga suhtlema. Samamoodi tänaval vöi Bussis, suvalised inimesed vöivad sulle vastu tulles naeratada ja Grüezi (tere) öelda. Samuti öppejöud - ma pole eestis näinud ühtegi öppeöudu, kes oleks niiii elav ja enda aine suhtes nii entusiastlik. Samuti on öppejöud minu kui välistudengi suhtes väga vastutulelikud.
Tohutult kallid hinnad - okei, ta on kallim kui Eestis, muidugi. Aga kui aus olla, siis ma kartsin, et ta on hullem. Väljas käimine on kallis, nagu ma ühes postituses ka kirjutasin. Aga toidupoodide osas, kui möistlike asju osta, siis saab täitsa hakkama. Elamine ise on muidugi kallis, kui üüri möelda. Mina maksan 500 franki kuus, Taylor ja Joachim maksavad enda toa eest mölemad 550 franki. Seal on siis kommunaalid ja köik hinna sees. Eestis saaks selle raha eest juba üsna korraliku korteri üürida, aga siin on see täiesti normaalne hind. Täna käisime Haleyga ka esimest Kkrda riidepoes ja ega seal ka hinnavahe Eestiga nüüd NII üle möistuse suur ei olnud


Mida ma aga veel tähele olen pannud?
Nagu ma korra ka maininud olen, siis autod on siin üle keskmise uhked(körvallinnas pidid veel fäänsimad olema), aga mida ma paar päeva tagasi tähele panin on see, et autode numbimärkide järgi saab aru, mis Kantonist see on. Näiteks köigil Luzerni autodel on tähtedeks LU ja siis tuleb numbrikombinatsioon. Ja enamikel autodel on ka vastava kantoni vapp numbrimärgil.
Bussid on siin ka huvitavad. Köik, kes Tartus bussiga liiklevad, peaksid olema harjunud sellega, et selleks, et buss peatuks, tuleb stopp nuppu vajutada. Siin on asi aga veel samm kaugemal. Uks avaneb ainult siis, kui ühte selle ukse lähedal olevatest nuppudest vajutada. Ehk siis buss ei tee iga kord köiki uksi lahti. Samamoodi sissesaamiseks. Kui keegi sellest uksest välja minna ei taha, kust sina sisse, siis pead ukse körval olevat nuppu vajutama. Mul läks päris paar päeva aega enne, kui sellest aru sain.


Endast ja Luzernist - meie läbisaamine on siiani üsna hea, paari mööndusega. Nimelt jätsin ma kolmapäeval enda rahakoti koju ja ei saanud linnas toidupoes ära käia. Niisiis tulin bussiga koju, vaatasin Google mapsist kus minu kodule köige lähem toidupood on, jätsin meelde ja asusin teele. Kaardi järgi oleks see pidanud olema umbes 12 minuti kaugusel. Jalutan mina 10 minutit, 20 minutit, 30 minutit, poodi ei kuskil. Löpuks ma läksin närvi ja tahtsin koju minna, aga kuna süüa on ju vaja, hüppasin jälle bussi peale, et raudteejaama poodi minna (ainukene toidupood, mida siis teadsin). Kui olin poes ära käinud, tulin raudteejaamast välja ja selle ees esines puhkpilliansambel Pigs on Trees, mis mängis lihtsalt NIIIII ägedat muusikat, et tohutult raske oli paigal seista. Samal ajal jagasid körval mingid türdukud uut jooki, ehk külma chai lattet, mis oli ka väga hea. Ehk siis hea muusika ja tasuta jook!
Eile aga läks mul mu arvuti katki. Ajastus on ilmselgelt imeline. Pärast kooli läksin korra koju ja siis plaanisin minna arvutiparandusse, et uurida, palju parandamine maksma vöiks minna. Guugeldades selgus, et üks arvutiparanduspoodidest peaks olema samas zentrumis, kus toidupood, mida päev varem otsinud olin. Seekord jöudsin isegi kohale, aga mida pole, on see paganama arvutiparanduspood. Vötsin siis suuna jälle kesklinna poole, ning sealt uude arvutiparandus kohta. Seal selgus, et paranduse hinnaks tuleks vähemalt 400 franki, mis on lihtsalt ulme. Ja see pole esimene kord, kui mul sellel arvutil sama jama on ja töenäoliselt ei oleks see ka viimane. Seega hetkel kasutan ma ülikoolilt laenuks saadud arvutit ja varsti peaksin Eestist uue kätte saama. Ehk siis eile ei olnud just üks parimaid päevi siin. Aga muidu on köik väga super ikka, eriti inimesed, mida ma ei väsi kordamast :)



Kalli, i ha di gärn!