Heia!
Mul on puhkus! Ehk olen kolm nädalat koolis käinud ja nüüd on nädal aega vaba. Ma päris ausalt ei teagi veel, mis ma enda vaba ajaga peale hakkan, aga küll ma tegevust leian :)
Laupäeval oli plaanis vallutada Pilatus. Noh, Haley, Taylor ja Joachim said sellega hakkama, mina pidin pärast tunnist matkamist tagasi minema. Ma pole ju kaks aastat tänu enda imelistele põlvedel eriti üldse saanud sporti teha, nii et ega mu füüsiline vorm just parim pole. Ma olen päris pettunud, et ma üles ei jõudnud aga samas olen ma uhke, et ma üldse proovisin. Kodus ei oleks ma seda isegi mitte kaalunud. Tagasi alla läksin natukene teist teed pidi kui üles ja avastasin metsas imeilusaid kohti. Ning sõbrunesin kohalike pehmete lehmadega. Päris vahvad tüübid olid.
Teised jõudsid mäelt alla kuskil poole üheksa paiku õhtul. Me alustasime matkamist poole üheksa paiku hommikul. Kuigi Haley ja Taylor olid mõlemad üsna surnud, otsustasime pühapäeval minna vesijalgratastega järvele sõitma, kuna ilm oli lihtsalt imeline, umbes 25 kraadi ja erk päike. Ja oiiii kui mõnus see oli. Lihtsalt hulpisime järvel 2 tundi, vahepeal oli järve ääres oleva kontsertihoone ees mingi orkestri kontsert, nii et nautisime seda. Pärast läksime sööma ja istusime natukene aega veel lihtsalt niisama järve kaldal. Tohutult armas ja lõõgastav pühapäev.
 |
| Poleks uskunud, et septembri lõpus sellist pilti teha saaks |
 |
| Ilmselgelt olin õnnelik! |
|
 |
| Mu tüdrukud! |
Ka esmaspäeval ei suutnud ma järvelt eemale hoida. Nimelt kirjutasin ma üsna siia jõudes kolmele Lucernis tegutsevale korporatsioonile, ning üks neist vastas mulle. Tegu on AV Waldstättia Luzerniga. Tegutsevad nad juba aastast 1891 ning värvideks on punane-valge-roheline. See on segakorporatsioon ning seega ainukene, kuhu naised Lucernis astuda saavad. Sellest hoolimata on Waldstättia vägaaa väike korp. Tegevliikmeid on neil praegu seitse, neist aktiivseid 3 ning üks rebane. Kui nad Amicitia tegevkonvendi suurust kuulsid, vajus neil suu päris ammuli. Eile käisime siis ühe nende vilistlase purjekaga järvel. Meid oli kokku 7 - 5 AVW liiget, mina ja üks Lucerni vanima korporatsiooni liige. Mingil määral on siinsed korp!id meie omadega üsna sarnased, või noh, sarnaseid jooni on. Aga on ka palju erinevat. Näiteks mille järgi saab aru, kes on senior - tal on kaks risti olevat linti. Lisaks on siin ka see komme, et igal tegevliikmel on hüüdnimi, millega teda kutsutakse ja päris nimesid eriti ei kasutata. Õhtul sain ka teada, miks. Kuna korporatsioonide algusaegadel vahistati Saksamaal päris palju korporante, siis kui kästi teiste inimeste nimesid öelda, kes samuti organiseerunud on, sai öelda lihtsalt hüüdnime, sest nii ei saanud võimud sellega midagi peale hakata. Ja siin austatakse seda traditsiooni väga tugevalt. Enne tegevliikmeks saamist pead mitmele küsimusele vastama ja nende vastuste põhjal antakse sulle hüüdnimi. Tahtsin eelmisesse lausesse kirjutada värvikandja, aga see ei oleks päris õige. Ka rebastel on siin värvitekkel, täpselt nagu tegevliikmetel, aga nende lint on kahe värviga. Kellelgi Lucernis olevatest korporatsioonidest ei ole oma ruume. Kui ma õigesti aru sain, siis AVW käib koos ülikooli ruumides, see korp, kuhu Philipp kuulub, käib iga kord erinevas pubis, baaris või restoranis. Sellel põhjusel nemad ka näiteks eriti üle 25 tegevliikme ei tahaks/saaks võtta, kuna suuremat massi lihtsalt ei saaks korraga ühte ära mahutada. Kuna AVW on väga väike, on neil hästi palju ühisüritusi teistega. Käiakse külas, koos matkamas jne. Ja mind on täielikult, pärast ühte päeva, selle armsa väikse pere liikmeks vastu võetud. Kui laiali läksime, siis nende ainukene rebane kallistas mind ja ütles et ta niinii loodab mind kolmapäeval jälle näha, ja sama ütlesid ka kõik teised. Ja see tekitab nii hea tunde! Eriti kuna ma tean, et ma ei oleks kunagi nende suurepäraste inimestega kohtunud, kui ma ei oleks Amicitias. Niisiis kolmapäeval lähen ka nende üritusele(ma ei tea täpselt mis see on) ja pühapäeval võib-olla matkama. Ja teate kui hea on siin rääkida inimestega korbiasju, kes reaalselt teavad, mida see endast kujutab? Ma olen proovinud enda siinsetele sõpradele seletada, et mida korp tähendab ja no kohale pole see vist kellelegi jõudnud.
Järvel olime me üsna kaua, läksime kella neljast ja tagasi kaldale jõudsime kuskil poole üheksa paiku. Päikeseloojang oli üks ilusamaid, mida ma kunagi näinud olen... Ja ma armastan öiseid linnavaateid, nii et pärast päikeseloojangut järvel olles avanesid täiesti imelised vaated. Pärast seda viisid osad mind Suite'i. Mis on katusebaar ühe kesklinna ilusaima maja katusel. Vaade sealt on vapustav!! (Mariel, see on ka mu nimekirjas, mida sulle näidata!).
 |
| Vasakul on praegune ainukene rebane ja paremal selle semestri senior |
 |
| Täiesti imeline päikeseloojang |
 |
| Vaade Suite'ist |
 |
| Suite | | |
Kallistused!!
