Kuna ma homme tõenäoliselt midagi väga huvitavat ei tee, teen selle nädalavahetuse kohta postituse ära juba täna.
Kuna reedeti töötan ma ainult hommikul, siis kasutasime ära seda, et ilm oli ilus ja et Dario oli autoga ja sõitsime linnast välja. Esimeseks sihtkohaks sai valitud Rheinfall. Tegemist on Euroopa suurima kosega, 150m lai ja 23m kõrge. Talvekuudel jookseb sealt keskmiselt läbi 250 kuupmeetrit vett sekundis ning suvekuudel keskmiselt 700 kuupmeetrit vett sekundis.
Meie valisime parima vaate saamiseks vaateplatvormi Laufeni lossi juures. Pilet sinna on viis franki, aga vaade on tõesti imeline. Kui teiselt kaldalt läheneda, on külastus tasuta, aga olles pilte näinud, siis sealt ei ole vaade nii hea. Saab teha ka laevareisi, mille käigus siis lihtsalt kosest mööda sõita või siis pannakse teid maha täpselt kose keskel oleva kivi juures, kust ma olen kindel, et avaneb täiesti vaimustav vaade.
Mind võttis see koht täiesti sõnatuks, tõesti. Milleks ma aga ei olnud valmis, oli see tohutu lärm mida nii suurel kiirusel voolav vesi teeb. Normaalsel häälel rääkimine väga võimalik ei olnud
Pärast Rheinfalli käisime kodus lõunat söömas, mina vahetasin riided, kuna lihtsalt nii tohutult palav oli, ja võtsime suuna Rapperswili poole. Tegemist on imeilusa väikese linnaga Zürichi järve ääres. Pamiselt tuntakse seda rooside poolest, nimelt on linnas kolm roosiaeda, kus õitseb juunist oktoobrini 15 000 roosi 600s erinevast sordist. Kuna praegu veel roosihooaeg ei ole, jalutasime lihtsalt mööda linna ringi ja vanalinn on tõesti imeilus. Rapperswili kohta öeldakse ka, et tegemist on Šveitsi Vahemereäärsega ja sellise kuurortlinna tunne oli tõesti kui järve ääres jalutada. Linnas on ka kaks silda, üks rongidele ja autodele ja teine jalakäiatele ja see on ainuke koht, kus on võimalik Zürichi järve ilma paadita ületada. Kuna mingil põhjusel jälitas meid (peamiselt mind... ) silla peal olles metsik kärbeste parv, mille Dario pidi piltide pealt ära töötlema, siis otsustasime mitte hakata järve ületama.
Ja kuna Dario oli muretsenud endale natukene uut kaameravarustust, siis õhtul katsetasime seda. Talle väga meeldivad need pildid, endal mul on ikka veits veider vaadata selliseid pilte endast. Aga noh, vahel ju võib :)
Järgmise nädalani!
*Seekord on kõikide piltide autoriks Dario Gaudenzi
No comments:
Post a Comment