Sünnipäev on tore päev!

Möödunud nädalvahetusel tähistasime Darioga natukene minu sünnipäeva ja tegu oli järjekordselt täiesti suurepärase paari päevaga.

Nädalavahetuse üks parimaid osasid oli aga reede pärastlõunal, kui sain pooleteiseks tunniks kokku Mailisega! Ta oli teel Konstanzi ning Zürichis oli väike vahepeatus, mis algselt pidi olema neli tundi ja lõpuks oli ainult poolteist, aga seegi midagi! Niiii tore oli teda näha ja tänaval eesti keeles rääkida ja lihtsalt natukene kodusemalt end tunda. Ta tõi mulle natukene Hollandi nänni ka, nii et mul on uus lemmikjuust nüüd... Mailis, sa pead uuesti külla tulema ja mulle tooma seda!

Laupäeval käisime ära Zürichi loomaaias, kus me kumbki varem käinud ei olnud. Pilet ei ole just kõige odavam, aga samas on tegu täiesti imelise kohaga. Loomi on niii palju ja nende tingimused on tõesti head. Kõigil on palju ruumi ja nende alad (puur on isegi vale sõna nende kohta) on tehtud võimalikult sarnaseks nende loomuliku elukeskkonnale. Minu ülimaks lemmikuks olid orangutangid, keda ma oleks vist võinudki vaatama jääda. Kaks alla aastast pärdikut asjatasid seal nii vingelt lihtsalt. Üks üritas kõigest väest puuri kõrval olevat rohuliblet kätte saada ja teine mängis ema ja tühja kotiga peitust ja mürasid. Nii vinged!!

Kas teie teadsite KUI vali paabulinnu laul on?! Seda oli üle terve loomaaia kuulda. Ja neid oli ka päris palju. Üks chillis näiteks kaamlite alas puu otsas

Minu kunagised lemmikud. Imeilusad roosad flamingod

Meil on täielik suvi kohal. Kuigi kohalikud vist ei tunnista seda, sest mina olin üks väheseid, kes lühikeste riietega oli, enamik olid teksade ja jakiga...

"Mul on lusikas. Mis sul on?"

Emmega peitust!

Proovis kahe käega umbes viis minutit, siis läks mossitas nurgas, tuli tagasi, proovis ühe käega ja VÕIT! Rohulible oli käes ja pärdik õnnelik

Kõik käed-jalad olid müramisel kasutusel, et ikka pealpool olla saaks

Päris pingviinid olid päikese eest varjus, nii et tegin selle pisikesega pilti

Täiesti imeilusad punased linnud, kelle puuri sai ka igaüks sisse minna 

Vaatasime alpakaga tõtt

Zürichi loomaaia üks suurimaid vaatamisväärsusi on Masoala hall, mis on umbes hektarisuurune ala kaetud täiesti imeliste Madagaskari vihmametsade taimede ja loomadega. Kuigi temperatuur tappis seal ikka korralikult, siis oli tegu täiesti uskumatu kohaga.

Dario oli reedel õelnud, et tal on mulle laupäeva õhtuks üllatus, nii et ma terve päev proovisin ära arvata, mis see on. Ära ei arvanud, nii et olin eriti õnnelik, kui sain teada, et lähme laevasõidule Zürichi järvel. Terve aeg, mis ma siin olen olnud, olen tahtnud järvele minna, ja see oli täiesti imeilus. Sõit kestis poolteist tundi ning kuna ilmaga vedas meil väga, oli tegemist suurepärase õhtuga.

Õnnelik laps!

Teine õnnelik laps!

Seljataga on minu kodukant - the Goldcoast (Kuldkallas)

Tagasi linna jõudes istusime natukene aega veel järve ääres, et loojangut näha ning siis läksime vaateplatvormile Zürichi ülikooli juures, kus ka Dario polnud varem käinud(kuigi ta elas vahelduva eduga neli aastat sealt umbes 5 minuti kaugusel)

Pühapäeval käisime Zürichi botaanikaaeda avastamas ning tegu oli järjekordselt tohutult ilusa kohaga. Kuigi see on täiesti linnas sees, on seal selline vaikus ja rahu, et unustad täiesti ära, et oled nii suures linnas, kui seda on Zürich. Taimi on seal esindatud igast ilmakaarest ning ükskõik kuhu lähed, saadab sind kaunis konnakoor, kuna neid on seal ikka ohtralt.

Leidsin sirelilillad sirelid :)

Õigel päeval ma midagi väga erilist ei teinud. Mu siinne pere tegi mulle väga kena kingituse ning õhtul tulid koju väikse Prosecco pudeli ja koogiga ning lihtsalt jutustasime natukene ja hiljem tulid Nanna ja Sofie mulle külla ja veetsime paar mõnusat tundi koos. Aga minu jaoks oli päeva parim osa siiski kõik armsad telefonikõned mu perelt Eestis :) Nii tore oli kõigiga natukenegi telefonis rääkida :)