Hei!
Täna ei tule tavaline täna tegin seda ja eile tegin seda postitus, vaid midagi teistsugust.
Ma olen Šveitsis nüüd olnud veidi üle kuu. Ja teate mis? Ma olen õnnelik. Ma olen täiesti siiralt ja südamest õnnelik. Ja olen seda olnud terve see aeg, mis ma siin olnud olen. Muidugi on väikeseid üle-alla kõikumisi. Ma igatsen enda sõpru ja peret, aga ma tean et te olete mu jaoks alati olemas ja me räägime ju ikka nii tihti.
Kui ma kodus olin, ma ei osanud absoluutselt arvata ka, mis mind ees ootab. See oli minu jaoks täielik pea ees vette hüppamine, mis ei ole mulle üldse omane. Ma olen pabistaja ja ülemõtleja ja ma poleks ausalt öeldes kunagi uskunud, et ma semestri välismaal veedan. Ma olen alati olnud väga enda mugavustsoonis kinni ja sealt välja tulek on alati tohutult raske. Aga siin, siin ei olnud mul alguses mitte mingit mugavustsooni. Kõik oli uus, võõras, segane. Praeguseks on mul muidugi tekkinud inimesed, kellega ma end mugavamalt tunnen, aga see ei ole variant, et ma ainult nendega suhtleksin. Ma olen tohutult palju avatumaks muutunud ja endas uusi külgi avastanud.
Mul oli kolm varianti, kuhu õppima minna - Lucerne, Viin ja St. Gallen. Ma olen enam kui 100% kindel, et ma tegin õige valiku. Ma olen kohtunud imeliste inimestega ja leidnud sõpru, kelleta siinset aega ette ei kujutaks.
Miks ma seda kõike praegu kirjutan? Sest ma tahan teid tänada, mu armsad sõbrad ja lähedased, kes te mind igal sammul toetasite ja kinnitasite, et välismaale õppimaminek on õige valik. Aitäh teile! Ja miks tuleb kohe inglise keelne variant? Sest ma tahan tänada enda siinseid sõpru, kes on lihtsalt imelised.

Tuhat kallistust!!


I've been in Switzerland a little over a month now. And you know what? I'm happy. I'm sincerely and truly happy. And have been the whole time I've been here. Ofcourse there are a little ups and downs. I miss my friends and family but I know that they are always there for me and we still talk so often.
When I was in Estonia, I had no idea what would await me here. I was diving in headfirst into a totally new situation and that is not like me at all. I'm a worrier and an overthinker and I would have never thought I would spend this semester abroad. I have always been stuck in my comfortzone and coming out of it is always really difficult. But here, at first I didn't have any kind of comfortzone. Everything was new, strange, confusing. By now I have people I feel more comfortable with, but it's not an option for me to only talk to them. I have opened up immensely and discovered new sides of myself. 
I had three choices for going abroad - Lucerne, Wienna and St.Gallen. I'm more than a 100% sure I did the right choice. I've met amazing people and made friends without who I could not imagine my time here.
Why am I writing all of this now? I want to thank my friends and lovedones, who supported me every step of the way and confirmed that having a semester abroad is the right choice. And why am I writing it in English too? Because I want to thank my friends here, in Lucerne. You are amazing!

A thousand hugs!!