Silvaplana

Heia!

Esiteks, head uut aastat teile! Mõtlesin, et aasta esimesel päeval oleks ju sobilik teha ka enda esimene postitus Silvaplanast.

First of all, happy new year, guys! I thought that the first day of the year would be a good time to write my first post from Silvaplana.

Enne siinsete juttudeni jõudmist tahan aga korra rääkida ka enda lühikesest ajast kodus. Teate, see, et ma sain korraks kodus olla ja enda kõige kallimatega aega veeta, tegi mingil määral lahkumise veel raskemaks, kui ta sügisel oli. Ja ma sain tantsida! Mu põlved ei olnud õnnelikud, aga see oli lihtsalt niivõrd suurepärane tunne jälle enda armsa Öietiga tantsida! Need 11 päeva tuletasid meelde, kui väga ma kõiki igatsenud olen ja kui paljud mind Eestis igatsevad. Aitäh teile, et te olete lihtsalt nii tohutult head!

Before I'll start talking about my life here, I quickly want to talk about my short time back home. You know, the fact that I got to be home for a little while and spend time with people I care about the most, made leaving even harder than it was in the fall. And I got to dance! My knees were not happy but it was such a amazing feeling to dance with my dear Öieti again! Those 11 days reminded me how much I have missed everybody and how many people in Estonia miss me.

26. detsember istusingi jälle lennuki peale, et uuesti Šveitsi tulla. Mul on tõesti tunne, et kuna mu reis siia ei kulgenud just nii hästi, nagu oleks lootnud, siis kõik halvad asjad juhtusid enne Silvaplanase jõudmist ära, ja nüüd lähevad asjad ainult ülesmäge! Ma olen alati lennanud nii, et mul on käsipagasi kohver ja käekott, kus on sees siis läpakas, rahakott, raamat jne, ja kunagi pole probleemi olnud. Seekord oli lennuk, mis Tallinn-Riia vahet lendas nii väike, et kõigil kästi asjad kokku suruda, ehk siis pidin enda käekoti mahutama enda juba väga täis kohvrisse. See lõppes sellega, et üks kohvri lukkudest läks katki ja edasi kuni Zürichini lendasin ma poollahtise kohvriga :) Tallinn-Riia lend ka hilines 20 minutit, nii et Riia lennujaamas oli mul 20 minutit aega, et järgmisele lennule jõuda. Muidugi istusin ma esisel lennul ka viimases reas. Kuidagimoodi ma siiski jõudsin, õnneks ei ole Riia lennujaam väga suur. Aa ja lennukis jäid mu kõrvaklapid kuskile kinni, nii et need on ka mahakandmisele läinud. Zürichis sain enda koti koos asjadega kohvrist välja võtta ja õnneks on kohvril kaks lukku ja teine pool on veel terve, nii et sain ikka korralikult kinni panna seda. Edasi ootas mind pea 4-tunnine rongisõit kolme erineva rongiga St Moritzisse. Churis oli mul kahe rongi vahel 4 minutit aega mille vältel ma pidin muidugi ka perrooni vahetama, nii et sain enda kahe kohvri ja käekotiga joosta trepist alla, jälle ülesse ja rongi peale hüppama. Jõudsin väga viimasel minutil, aga vähemalt jõudsin! St. Moritzisse tuli mu ülemus mulle vastu ja esimene öö sain veeta hotellis, kuna minu tuba/korter oli kinni. Oooooh kui mõnus oli suur ja pehme voodi pärast pikka reisi. Taevas!

On December 26th I got on the plane again to come to Switzerland. I really feel that since my trip here did not go as well as I had hoped, then all the bad things have already happened and it can only go uphill from now on! Everytime I've been on a plane I've had a carry-on suitcase and a purse that has my laptop, book, wallet etc and I've never had a problem with that. This time the plane that flew from Tallinn to Riga was so small that everybody had to put their things in one suitcase. So I had to shove my purse into my allready very full suitcase which ended with me breaking one of the zippers on my suitcase so from Tallinn to Zurich I flew with my suitcase half open :) Te flight to Riga was also 20 minutes late so in Riga I only had 20 minutes to get to my next flight. Ofcourse on my first flight my seat was in the last row. Luckily Riga airport isn't very big so somehow I made it. Oh and my earphones got stuck somewhere on the plane so they also broke. In Zurich I got to take my purse and everything in it out of my suitcase and luckily the other part of the zipper was okay so I got to close the suitcase. After that I had a 4-hour trainride to St. Moritz. In Chur I had 4 minutes between two trains and I also had to change platforms so I got to run down and back up the stairs with my two suitcases and a purse and jump on the train. I made it on the very last minute, but at least I made it! My boss met me in St. Moritz and my first night in Silvaplana I got to spend in the hotel since my room/apartment was occupied. Oooooh how nice it was to sleep on the big and soft bed after a long trip. Heaven!

Tallinna lennujaama toolid on ikka lemmikud :) / The chairs in Tallinn Airport are my favourite :)

Imeilus päikeseloojang mind ära saatmas / A beautiful sunset sending me off

Infoks neile, kes külla tahavad tulla! / Information for thouse who want to come and visit

R.I.P.

Töö on mul tore. Laps on vahva ja vanemad on toredad. Päevad on natukene pikad aga eks see vajab mingil määral ka lihtsalt harjumist. Mis mulle eriti meeldib on see, et hotellis, mida mu ülemused peavad, töötab veel kaks eestlast. Kadriga me jutustame lõuna- ja õhtusöögi ajal ikka alati päris pikalt. See, et saab iga päev eesti keeles suhelda, tekitab palju kiiremini koduse tunde. Töötajatele on ettenähtud kolm korda päevas tasuta söök. Hommikuti ma ei viitsi end nii vara üles ajada, nii et hommikusööki ma üldiselt hotellis söömas ei käi, aga lõuna- ja õhtusöögid on siin küll no niiii super! Sööme teiste töötajatega koos ja no.. see on ikka tõeline keeltepaabel mis siin koos on. Lauas on kuulda eesti, inglise, saksa, itaalia, portugali, tšehi ja tai keelt. Kui ema küsis, mis siin peamine suhtluskeel teiste töötajatega on, siis ega ühest vastust ei olegi. Ühe koristajaga näiteks mina räägin inglise keeles, tema itaalia keeles, vahepeal pursime mõlemad saksa keelt ja kuidagi moodi me üksteisest aru saame. Aga töötajad on siin nii valjud! Kui ma muidu ei pea ennast just väga vaikseks inimeseks, siis nende kõrval ma võiksin sama hästi tumm olla. Aga kõik on tohutult ägedad ja sõbralikud inimesed. Šveitsi sõbralikkus oli ka asi, millest ma Eestis olles puudust tundsin. Luzernis oli elementaarne see, et enda naabruskonnas sa ütled kõigile inimestele tere, isegi kui sa neid esimest korda näed. Tartus ütlesin enda trepikojas elavale inimesele tere ja ta vaatas mind sellise näoga, et mul on vist midagi viga.
 
I really like my job. The baby is cool and the parents are fun. The days are a bit long but I guess it's just something I need to get used to. What I really like is that there are two other estonians working in the hotel the parents run. We always have really long talks with Kadri at lunch and dinner. The fact that I can talk in Estonian every day makes it feel a lot more like home. The employees get three free meals a day. I usually don't wake up that early to go eat breakfast, but the food we get for lunch and dinner is soooo good! We eat with other employees and the amount of languages you here there is crazy. There's Estonian, English, German, Italian, Portugese, Czech and Thai. My mom asked what is the main language between employees but there is no one answer. With one of the cleaningladies I speak English, she speaks Italian and inbetween we both try a little German and somehow we understand each other. But everybody here is so loud! When I usually don't see myself as a very quite person then here I might as well be mute. But everybody is so cool and friendly. The friendliness is something I missed in Estonia. In Luzern it was common sence that I said hi to everybody in my neighbourhood but in Tartu when I said hi to someone in my dorm, they looked at me like something was wrong with me.

Ilm on siin väga muutlik. Tõesti, vaatad aknast välja, päike särab, pole ühtegi pilve näha. Pool tundi hiljem on selline lumetorm, et naabermaja pole ka enam näha. See tohutult kuiv külmus on ka midagi millega harjuma pean, praegu see mõjub ikka päris karmilt. Siia pika jutu lõppu lisan teile mõned pildid, mis olen teinud, kui lapsega jalutamas käin. Ma olen siin 6 päeva olnud, iga päev tuleb mul mägesid nähes naeratus näole ja üks päev jalutades ma küsisin endalt, kus ma olen? Mitte, et ma oleksin eksinud olnud (mis minu puhul ei oleks ka midagi imestamisväärset), aga pigem lihtsalt hämming, et kuidas ma olen jõudnud enda elus sellisesse punkti, et ma saan elada praegu niivõrd imelises kohas.

The weather changes really fast here. You look out of the window, the sun in shining, not a cloud in sight. Half an hour later there's such a snow storm that you can't even see the house next to yours. And the really dry cold is something I need to get used to. At the end of this long text I'll add some pictures I've taken on my walks with the baby. I've been here 6 days, every day I get a smile on my face when I see the mountains and one day when we were out walking I asked myself, where am I? Not that I was lost (which in my case would not me a supprise) but just pure amazement of how have I gotten to a point in my life, that I get to live in such an amazing place right now.

Nautige pilte, ja head uut aastat!
Enjoy the pictures and a happy new year!

Silvaplana

Tuulega muud moodi ei saa - sall nii kõrgele, kui vähegi saab! - When it's windy, this is the only way to go - pull the scarf up as high as you can!

Päike mäe peal loojumas - The sun setting on the mountain

Kodu - Home

Et saada mu lemmikule jalutusrajale peab sellest kaldteest vankriga nii ülesse kui alla minema. Alla saab veel hakkama aga ülesse, no ei... - To get on my favourite walkway you need to go up and down this ramp with the baby carriage. Down is okay but up.. nope.

Aastavahetuse puhul tõi ülemus mulle terve taldrikutäie eriti häid magustoite! - For New Years Eve my boss brought me a plate of really good desserts!

Kalli!